/ February 17, 2011/ Artiklid

Puidust välisvooder peab vastu küll

Puitvoodri populaarsus on jätkuvalt tõusuteel. Kõige enam tekitab tavaliselt kõhklusi kartus, et puitvooder vajab liialt sageli hooldamist ega ole pikaealine. Korralikult ja õigesti paigaldatud vooderdus peab ajahambale vastu väga hästi ja väga pikalt.

Üsna äärmuslik väide oli kirjas eelmises, Kodu ja Ehituse veebruarinumbris, kus toodi näitena, et UV-kiirgus võib palgi (ja seega ka kaitsmata puitvoodri) pinda kahjustada kuni 3 mm aastas (artikkel “Puidu eluea lühendajad”). Sellest väitest võikski hirmude hajutamist alustada. Esiteks võib rahustuseks kohe mainida seda, et UV-kiirguse eest on puitu üsna kerge kaitsta, aga vaatame olukorda, kui seda siiski ei tehta.

Kesk-Euroopas on väga levinud majade katmine viimistlemata pinnaga sindlitega, mille paksus ongi 3 mm ümber.

Üks võimalus maja põhikonstruktsioone kaitsta ongi puitvooder, mis vajab muidugi ka ise kaitset, seda nii konstruktiivsete võtete kui pinnaviimistlusega. Kaitsmist vajab seejuures igasugune põhikonstruktsiooni materjal, vahet pole, kas tegemist on puit- või kivimajaga. Kivimajade puhul kasutatakse kaitseks sageli krohvimist, kuid üha enam levib ka praktika, kus näiteks Fibo plokist maja väliseks kaitsekihiks on krohvi asemel puitvooder. Tekib küll küsimus, miks ei võiks maja üleni puust olla, aga hea, et vähemalt maja üldilmegi annab puit.

Kõrge sokkel ja korralik vihmaveesüsteem

Meie vanu puumaju lähemalt uurides on hästi näha, mida tuleb pikaealise välisvoodri saamiseks teha. Korralikud räästad ja kõrge sokkel ning toimivad vihmaveesüsteemid on lubanud meie puitasumitel vahepealsed kehva hooldusega ajad suhteliselt väikeste kaotustega üle elada. Lisaks veel looduslikud, veeaurule hästi läbitavad materjalid ja saabki selgeks, miks vanad voodrilauad ikka veel kestavad, ehkki tolleaegne ehituspraktika ei näinud ette tuulutusvahet voodrilaudade ja palkseina vahele.

Seina kuivamist soodustas ka üsna kesine tuuletõke ja nii piirdub mädanik, kui seda on, sageli vaid püstvoodri laudade alumiste otste või rõhtvoodri alumiste laudadega

Tänapäeva arhitektid üldiselt väldivad räästaid, seda enam tuleks tähelepanu pöörata muudele konstruktiivsetele lahendustele puidu kaitseks, veebilehel puuinfo.ee on selleks RT-kaartide näol päris detailsed juhendid. Põhitõed peaks endale selgeks tegema ikkagi ka hoone tellija, sest eriti ehitajad kipuvad väga leidlikud olema lihtsamate lahenduste leidmisel. Muidu võib juhtuda, et tuulutusvahe on küll olemas, aga alumine laud on surutud vastu veelauda ja tuulutus ei toimi. Nii hakkab veelaua läheduses värv koorduma juba paar aastat pärast voodri valmimist, ehkki tehases värvitud laudadel peaks värvkate vastu pidama kümmekond aastat, enne kui vajab ülevärvimist.

Üldiselt kaasaegsed värvid pigem kuluvad pinnalt lahti kui koorduvad ja pinna puhastamine enne ülevärvimist on suhteliselt lihtne. Kuna aga paar aastat vettinud olekus on värvi mahakulumiseks liiga lühike aeg, siis ongi tulemuseks värvi lahtikoordumine, nähtus, mis peaks normaalsetes oludes olema kadunud koos veneaegsete sünteetiliste värvidega. Välisvoodrilaudu ostes tuleks kindlasti eelistada tehases värvitud laudu isegi siis, kui töö tehakse ise ja rahaline võit värvimata laudu ostes tundub käegakatsutav.

Kõigepealt toimub värvimine tehases kohe peale hööveldamist, kui värv nakkub pinnaga kõige paremini ja on täiesti tolmuvaba. Samuti on laudade niiskus optimaalne ja krunditakse ka laua sisekülg, mida ehitusplatsil ise teha on väga tülikas. Sisepinna kruntimine aga vähendab oluliselt laudade kõmmeldumist (ristlõikes kaardumist) sise- ja välispinna niiskustaseme erinevuse tõttu. Kui värvida juba voodrisse kinnitatud laudu, jääb mingi osa profiilist värvimata ja seega ka kaitseta. Kindel võib olla ka selles, et ise värvides ei õnnestu osta täiesti täpset värvikogust ja mingi osa värvist läheb lihtsalt raisku.

Tuulutusvahe puhul on oluline, et see oleks õhu liikumiseks avatud nii alt kui ülalt. Voodri ülaservas võib õhu juhtida kas katuse tuulutatava aluskatte alla või tuulekasti, kus sellisel juhul tuleb tuulekasti alumiste laudade vahele jätta pilud. Suuremate hoonete puhul on tuulutusvahe kohaks, mille kaudu toimub võimaliku tulekahju korral tule kiire levik. Selle vältimiseks on tänapäeval mitmeid vahendeid, lihtsaim neist on paigaldada tuulutusvahesse perforeeritud plekist tõke.

Ehk meenub kooli keemiaklassist, et gaasipõleti leek ei suutnud terasvõrgust läbi tungida, sarnase nähtusega on tegemist siingi. Tule levikut saab piirata ka puitfassaadi välispinnal, lihtsaim võte on fassaadist väljaulatuv veelauda meenutav tuletõke. Lisaks võib voodrilaudadele enne tehases värvimist lasta kanda ühe või kaks (sõltuvalt tulekaitsenõuetest) tuletõkkevõõba kihti

Kui tuul peab tuulutusvahes nagunii undama, siis võib vahed jätta ka välisvoodri laudade või lattide vahele, sest vihm tungib kitsamatesse piludesse vaid väga tugeva külgtuulega ja selle vähese niiskuse saab tuuletõkkeplaadi pealispinnalt kiiresti välja kuivatada. See loob võimalusi huvitavate ja õhulisena mõjuvate pindade moodustamiseks.

Enamlevinud kuusk ja mänd

Lõpetuseks tahaksin veel kõnelda välisvoodrilaudade materjalist ja paksusest-laiusest. Üldreegel kõlab: mida laiem laud, seda paksem. Paksus peaks olema nii suur, kui rahakott vähegi kannatab, aga alla 21 mm ei tohiks jääda.

Kõige levinum ja õigel kasutamisel igati sobiv puiduliik on kuusk, aga mändki kestab piisavalt hästi. Männi puhul tuleks vaid arvestada sellega, et pinnaviimistluseta jätmisel on suur tõenäosus, et tekib sine. Kui pind toonida rauavitriolilahusega, ei ole sinet vaja karta ning välisvooder jääb aastateks samailmeliseks.

Välisvoodrimaterjalina kasutatakse üha enam ka lehist ja termopuitu. Lehise puhul on küllalt levinud tema igasuguse pinnakatteta jätmine, ehkki õlitamine ei teeks siingi paha. Samuti aitaks välimust ühtlustada ja stabiliseerida pinna toonimine rauavitrioliga.

Meie kliimas võtab looduslik patineerumine üsna palju aega ja vähesed on harjunud sellega, et niiskuse ja päikese eest paremini kaitstud kohtades toimub looduslik patineerumine märksa aeglasemalt ning fassaadivärvus on seetõttu ebaühtlane.

Termopuitu võib kasutada kõigi viimistlusvariantidega, värvimise puhul lisandub termopuidu tavalistele eelistele veel üks: vaik on puidust eemaldatud ja puudub oht, et päikese toimel väljamullitav vaik rikub värvkatet. Päris ilma pinnakatteta tõmbub termopuit ruttu halliks ja vähemalt õlitamist võiks ikka soovitada.

Puidust välisvoodri tegemiseks ja viimistlemiseks on tänapäeval nii palju erinevaid võimalusi, et sobivat varianti on võimalik leida praktiliselt igasuguse arhitektuurse lahenduse jaoks.

Allikas:

TM Kodu ja Ehitus
aprill 2010, nr.65